Rüütlid.
Keskaegse sõjaväe peamise osa moodustasid relvastatud ratsamehed ehk rüütlid. Rüütel tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Ajapikku muutus sõdimine nende peamiseks tegevusalaks. Nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütli relvadeks olid piik, sõjakirves või sõjanui ning kahe teraga sirge mõõk. Rüütlit kaitses kiiver, mille all kanti pehmet kapuutsi. Nägu varjas kiivri allalastav näokaitse. Keha kaitses metallplaatidega kaetud nahkne või linane rüü (hiljem ka metallrõngastest särk). Keskajast tuntud ristirüütlid kandsid pikkade käistega raudrüüd, soomuskindaid ja terasest rinnakatet. Kuklal rippus kolmnurkne kilp, üle teraskiivri oli tõmmatud raudsoomusest peakott, mis kattis sõduri õlad ja rinna. Reied ja sääred olid samuti kaitstud painduva soomusrauaga. Jalas olid kinnastega ühesarnased soomuskingad. Üleni soomustatud rüütel oli kohmakas. Tema varustus kaalus 30- 40 kg. Selle koormava varustuse juurde kuulus veel tikitud, tublisti kulunud ja kantud mantel, mis ei lasknud päikese kõrvetavaid kiiri soomusrüü ligi. Hobuseriistad olid peaaegu niisama raskepärased ja kohmakad. Hobustel oli ränk, terasega kaetud sadul, mis ees ühines rauast rinnakattega ja taga hobuse jalgu kaitsvaraudsoomusega. Sadula küljes rippus sõjanui, terasest kirves. Hobuse valjastel oli otsa ees raudplaat avaustega silmade ja sõõrmete jaoks ning keskel lühike, terav piik, mis näis looma peast välja kasvavat nagu ninasarviku sarv. Sõjateele asunud rüütel vajas vähemalt kolme hobust: sõiduhobune, koormahobune ja lahinguratsu. Kõik see maksis palju ja seetõttu ei olnud rüütliväed kuigi arvukad.
RÜÜTLIKULTUUR.
Slaidid:
http://www.slideshare.net/uhisgum/rtlikultuur-9700101
RÜÜTLI VARUSTUS. Nürnberg.
Keskaegse sõjaväe peamise osa moodustasid relvastatud ratsamehed ehk rüütlid. Rüütel tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Ajapikku muutus sõdimine nende peamiseks tegevusalaks. Nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütli relvadeks olid piik, sõjakirves või sõjanui ning kahe teraga sirge mõõk. Rüütlit kaitses kiiver, mille all kanti pehmet kapuutsi. Nägu varjas kiivri allalastav näokaitse. Keha kaitses metallplaatidega kaetud nahkne või linane rüü (hiljem ka metallrõngastest särk). Keskajast tuntud ristirüütlid kandsid pikkade käistega raudrüüd, soomuskindaid ja terasest rinnakatet. Kuklal rippus kolmnurkne kilp, üle teraskiivri oli tõmmatud raudsoomusest peakott, mis kattis sõduri õlad ja rinna. Reied ja sääred olid samuti kaitstud painduva soomusrauaga. Jalas olid kinnastega ühesarnased soomuskingad. Üleni soomustatud rüütel oli kohmakas. Tema varustus kaalus 30- 40 kg. Selle koormava varustuse juurde kuulus veel tikitud, tublisti kulunud ja kantud mantel, mis ei lasknud päikese kõrvetavaid kiiri soomusrüü ligi. Hobuseriistad olid peaaegu niisama raskepärased ja kohmakad. Hobustel oli ränk, terasega kaetud sadul, mis ees ühines rauast rinnakattega ja taga hobuse jalgu kaitsvaraudsoomusega. Sadula küljes rippus sõjanui, terasest kirves. Hobuse valjastel oli otsa ees raudplaat avaustega silmade ja sõõrmete jaoks ning keskel lühike, terav piik, mis näis looma peast välja kasvavat nagu ninasarviku sarv. Sõjateele asunud rüütel vajas vähemalt kolme hobust: sõiduhobune, koormahobune ja lahinguratsu. Kõik see maksis palju ja seetõttu ei olnud rüütliväed kuigi arvukad.
RÜÜTLIKULTUUR.
Slaidid:
http://www.slideshare.net/uhisgum/rtlikultuur-9700101
RÜÜTLI VARUSTUS. Nürnberg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar