Gloobus oli antiikajal esmajoones öötaeva kujutis. Sellena vastas ta Anaximandrose ettekujutusele. Gloobusi koostasid paljud astronoomid ja kandsid puust, kivist või metallist valmistatud kerale üha täpsemini mõõdetud tähtkujusid. Antiiksete gloobuste ümber oli kaks rõngast: horisont ja meridiaan. Gloobust kasutati koolis tähtkujude õpetamiseks ja astroloogias tähtede seisu seletamiseks.[1]
Niisugustest gloobustest on säilinud näiteks 2. sajandi keskpaigast pärinev vanema skulptuuri marmorkoopia Farnese Atlas, mis kujutab Atlast kandmas kera, millel on kujutatud 48 klassikalisest tähtkujust 41 või 42.
Gloobuse kui maakera kujutise valmistas teadaolevalt esimesena Krates Mallusest, kes elas Kiliikias, 2. sajandil e.m.a. See gloobus ei ole säilinud.
Gloobust kui maakera kujutist kasutati antiikajal harva, peamiselt valitseja võimu sümbolina. Esimesena hakkas gloobust selles tähenduses kasutama Demetrios Poliorketes, hiljem ka Rooma keisrid. Gloobusest võimu sümbolina arenes välja riigiõun.[1]
9. sajandi alguses koostasid maakera gloobuse Abbassiidide kaliifi Al-Ma'mūni heaks töötanud kartograafid. 1267 valmistas maakera gloobuse pärsia astronoom Jamal ad-Din Pekingis. Need ei ole aga säilinud.
Vanima säilinud gloobuse valmistas saksa kartograaf Martin Behaim 1492 Nürnbergis. 1507 valmistas Martin Waldseemüller esimese gloobuse, millel on kujutatud Ameerikat.
VAATA FOTOL . Nürnbergi gloobus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar